komp

Nii nagu võib väita, et preemia on juhuse, mitmete õnnelike juhuste kokkulangemine, nii võib sama kindlalt väita, et ühtegi tunnustust ei jagata ka täielikult teenimatult. Vähemalt kultuurkapitali puhul on see niiviisi. Seekord küsis kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital kolleegidelt nõu. Loomulikult on see iga komisjoni, žürii, otsustajate kogu oma asi, kui palju nad ettepanekuid kuulda võtavad (või saavad võtta, sest eks soovitusigi ole seinast seina) või mis viisil jäävad auhinnasaajad sõelale. Eks kõik sõltu ikka kontekstist ja taustsüsteemist, mille põhjal midagi otsustatakse.

Loe lisa Sirbis…

Andreas Trosseki artikkel näitusest “Lets play ehk mäng on läbi” Hobusepea galeriis.
(lugemiseks ava pilt uues aknas…)

Andreas Trossek: Sinu praeguse isikunäituse pealkirja lõpuosa ei jäta vaataja fantaasiale just palju ruumi: mäng on läbi. Ka Hobusepea galerii pressiteates räägid, et tegemist on neli-viis aastat tagasi alustatud seeria lõpuleviimisega. Ning galeriisse sisse astuv külastaja ei kohta esimese „atraktsioonina” mitte valgesse kuupi ja selle pühitsevasse prožektorivalgusesse asetatud kunstiteost, vaid hoopis üht tiražeeritud odavtrükist, sinu kataloogi, mille lehitsemisel rullub lahti vaata et kõige tugevam kontseptuaalne sari, mis Eestis viimastel aastatel üldse teostatud on. Mida selline žest tähendab? Kas see näitus on vaid ühe etapi vahekokkuvõte või oled sa endale ise justkui prooviks ühe kunstnikunekroloogi kirjutanud?

Dénes Farkas: Kokkuvõte on see näitus kindlasti. Kui aus olla, olen ka oma kunstnikukarjääri lõpetamise peale mõelnud. Viimasel ajal on tundunud, et kunstitegemine praegusel kujul on vastutustundetu tegevus mitmes mõttes. Kunstnikuna eksisteerimine on praktiliselt niigi võimatu, kuna selleks ja muidu elamiseks vajaliku materiaalse baasi tootmine nõuab vahest mõttetult suuri pingutusi. Enne ja/või pärast tööpäeva ning vabadel päevadel teistest kohustustest väsinuna ateljees uusi ideid välja mõelda üritades jõuan järjest tihedamini küsimuseni, et mida ma siin teen ja kas see tegevus on tõesti tähtsam näiteks oma lapsega koosolemisest. Iga-aastaste näituseruumide otsimiste, taotlemiste ja rahakerjamiste ning sellega kaasneva – vahest suhteliselt alandavana tunduvate – tõendamiste asemel loodaks kuidagi mõistlikumalt oma aega sisustada. Kunstniku ja kunsti positsioon on mitmelt poolt nii maha mängitud, et lõpuks kedagi ei huvita ka, mis see on, millega me tegeleme. „Kaasaegne kunst” on muutunud sõimusõnaks ja kunstiga tegelemine näib parimal juhul naeruväärne, kuid üldiselt lihtsalt ärritav. Sellises situatsioonis ei näe mina suurt võimalust enda sõnumiga oma väiksest ringist välja jõuda.

terve intervjuu Sirbis…

Aastal 1963 allkirjastasid Tšehoslovakia ja Ungari ametnikud leppe, et rajada hiiglaslik elektrijaam kahe riigi piirile, Doonau jõele. Eeltööd venisid ja tollal fotograafiaga alles koolipoisina tutvust teinud noor Ernő Horváth ilmselt ei teadnudki sellest suurest sotsialistlikust projektist, mis paarkümmend aastat hiljem ei muutnud ainult tema elu vaid viis terve riigi ja kaudselt kindlasti ka terve Ida-Euroopa oluliste muudatusteni. (more…)

Võime jääda auto alla
võime jääda kuuli ette
võin külmuda surnuks öösel oma veres, kuna mu nahavärv ei meeldinud
võin olla ohver

olen ohver
kui jääd auto alla
kui jääd kuuli ette
kui külmud surnuks oma veres

jään auto alla jalutan edasi
jään kuuli ette jalutan edasi
külmun surnuks magan edasi
ohverdan ennast ohverdad mind

ohverdan ennast endale sinu eest
olen ainuke keda see huvitab

ohverdasin frikadellid ja sõime taaskord suppi

laps ütles: moos, aga oli terav punane kaste (mälestused kodumaalt),
aga oleks võinud olla minu veri või sinu oma,
kuid ei olnud, kuid oli (mälestused kodumaalt)

olen eestlane täna

olen ungarlane
mustlane olen täna
verine nuga mehe käes kes minu kõri veriseks oma noaga teinud on
nagu meil tavaks, ärkan ja vaatan peeglisse
täna ma ei ole eestlane

peegel on minu peas peegel, kuhu ma hommikul üldjuhul ei vaata
peegel ateljee vannitoas, mis meenutab ungari kirjaniku peeglit
kes selle peeglissevaatamise juttu üldse minu peas (ka) alustanud on

eile olin ka naissoost välismaalane
dear mrs farkas

olen härra farkas ja härra denes
olen
ja vaatan oma peas olevasse peeglisse rohekal seinal
iga hommik
iga hommik olen
kes

Kõik sai alguse sellest, et mina Väinö Linna raamatut lugesin Saksa Suursaatkonna taga.
Tegelikult siis Rahvusraamatukogu taga.
Raamatu ma hakkasin lugema juba ühes teises Tallinna pargis, kui laps oli vankris magama jäänud.
Nüüd magas laps jälle, seega võtsin mina raamatu järgmised peatükkid ette.
Ehk siis alguse ikkagi lugu sai sellest, et mu lapse ema oli raamatu jätnud vankri küljes rippuvasse kotti.
Valik oli seega tema, mitte minu.
Aga sellisel juhul peaksime juba Ingmar Bergmanist ja minu haigusest ka rääkima.
Aga ei räägi – seekord.
Tegelikult tuli veel meelde Ingmar Bergmanist Pasolini film Jeesusest, mida olin keskkooli esimeses klassis näinud.
Ja ei saa siiani aru miks see film, palju teiste tookord vaadatud filmide seast meelde on jäänud nii sügavalt.
Inimsed, mägi, ristilöödud Jeesus ja kurjategijad.
Praegu on huvitavam see, et mina loen Väinö Linna raamatut.
Musta rakkaus – must armastus.
Kuna raamat ei olnud minu valik, siis väga midagi mul öelda ei ole.
Väinö Linna oluline roll minu elus…
Tundmatu sõdur.
“Koskela Suomesta, Syö rautaa ja paskantaa kettinkiä”
Mäletan, kuidas Linna poeg (Petteri) mängis Vammala jäähallis meie meeskonna vastu – mina muidugi kui pealtvaataja.
Siin nüüd peaks lahti seletama, et mina ise olen ungarlane, elnaud Soomes ja täisealise elu suurema osa veetnud Eestis.
Ungari mängis esimest korda pärast 70 aastast pausi jäähoki A sarjas.
Saame ka kohe vaadata, kui kauaks paus seekord venib.
Pärast haiguse ajal loetud raamatut (Stseenid ühest abielust) on see teine teos, millega saan tutvuda.
Siis sain mina aru, et persse kõik arvutid ja internetid ja veebid.
Tegelikult juba Bergmani raamatut lugedes sain mina sellest aru.
Siis lähen koju ja õhtul televiisorit vaadates kuulen, et Umberto Eco avastas, et raamatuid peab lugema.
Ja Eco avastas, et süüdi on virtuaalne maailm. (ja kokaiin).
Audoktor mai äss…